Ahja mõisa ajalugu peegeldab kogu Lõuna-Eesti ajalugu: piiskopid, Poola ja Rootsi võim, Peeter I kingitus ning baltisaksa suguvõsad. Barokne härrastemaja on üks huvitavamaid, kuigi praegu varemeis.
Keskajast Poola ajani
Keskajal kuulus Ahja külakond Tähtvere piiskopimõisale. Liivi sõjas mõis nähtavasti hääbus ja taastati Poola ajal, mil Ahjast kujundati suur mõis, mis hõlmas peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, välja arvatud Kastre ja Kriimani alad. Lõplikud piirid omandas mõis arvatavasti alles pärast Põhjasõda.
Mõisa omanikud
Liivi sõja järel oli Ahja Poola riigimõis, Poola ajal kuulus see Kaweritele ja Rootsi ajal Oxenstiernadele. Pärast Põhjasõda kinkis Peeter I mõisa pastor Ernst Glücki lesele, kelle perekonnas oli üles kasvanud keisrinna Katariina I. 1743 omandas mõisa François Guillemot de Villebois, 1766 Liphartid; hiljem kuulus see Knorringitele, Löwis of Menaritele ja 1819–1919 Braschidele.
Rastrelli härrastemaja
Ahja barokne poolkelpkatusega härrastemaja lasi rajada de Villebois 1740. aastate lõpus. Hoone projekteeriti ilmselt Bartolomeo Rastrelli töökojas – sama arhitekti, kes kavandas Talvepalee ja Rundāle lossi. Mõis oli 1822. aastast fideikomiss.
Tulekahju 2007
1929. aastal asus härrastemajja Ahja Kool, mis tegutses seal 1997. aastani. Pärast kooli lahkumist jäi hoone tühjaks ja 9. oktoobril 2007 hävis see tulekahjus, nii et alles jäid vaid müürid. Katus taastati 2008.–2009. aastal. Säilinud on ka mõisa kõrvalhooneid, kuid enamasti ümberehitatud kujul.
Praktiline nõu
Mõisa varemeid saab vaadata väljastpoolt; hoone on pärast 2007. aasta põlengut ohtlik, nii et ära sisene. Mõisa kalmistu jääb mõisasüdamest umbes 0,9 km lääne poole ja sobib vaikseks jalutuskäiguks.
Loe edasi
Seotud lood ja lingid: Blog, Ahja vald turvalisus kogukonna uhendused, hotellid.ee, Ahja valla.
Mõisa külastuse saab siduda Ahja jõe ürgoru matkaga, sest mõlemad jäävad üksteise lähedale. Varemete ümber liikudes hoia distantsi seintest ja jälgi hoiatussilte. Barokse arhitektuuri huvilisel tasub enne kodus vaadata vanu fotosid hoonest enne põlengut – nii on kohapeal lihtsam aimata, milline oli peahoone omal ajal.