Ahja jõe ürgorg on Lõuna-Eesti üks ilmekamaid maastikke. Kõrged punased liivakivikaljud, koopad, allikad ja looklev jõgi on kujunenud miljonite aastate jooksul. Selles juhendis selgitame, kuidas ürgorg tekkis, millised paljandid siin on, miks jõe veetase nii palju kõigub ja kuidas maastik ka meie ajal edasi muutub. Kõik faktid pärinevad allpool loetletud allikatest.
Kuidas ürgorg tekkis
Ahja jõe ürgorg uuristus devoni ajastu liivakivisse. Devoni ajastu algas umbes 416 ja lõppes 359 miljonit aastat tagasi ning kestis kokku 57 miljonit aastat. Sel ajal kihiti settinud liivad paljanduvad praegu jõeorus taevaskodadena. Liivakivi värvirikkuse annavad kvarts, vilk, päevakivi, ilmeniit, granaat ja tsirkoon ning punakad, lillad ja hallid savid.
Ürgoru reljeefi viimased suuremad muudatused toimusid umbes 15 000 aastat tagasi, kui jääaeg jättis aluspõhjale moreeni ja rahne. Maastik, mida matkaja täna näeb, on seega väga vana aluspõhja ja noorema jääajajärgse pinnamoe koosmõju.
43 paljandit ühel jõelõigul
Paljandid on kujunenud Kesk-Devoni Burtnieki lademe liivakividesse. Maastikukaitseala ligikaudu 19 kilomeetri pikkusel lõigul on kokku 43 liivakivipaljandit, neist 27 jõe paremal ja 16 vasakul kaldal. Kohalikud nimetavad neid taevaskodadeks, paedeks või kaljudeks.
Liivakivide värvus on väga varieeruv: valkjas- ja kollakashallist roosa, punaka, oranži ja kollaseni. Tuntuimad on Suur Taevaskoda (24 m) ja Väike Taevaskoda (10 m), kuid mitu paedki on Väikesest Taevaskojast kõrgemad: Kivipalu mägi (16 m), Oosemägi (15 m), Sõnajala mägi (14 m) ja Laaritsamägi (13 m). Nimede seas on ka sellised põnevad nagu Kuradikoobas, Ussiloosku mägi, Juudapae ja Kindapäka mägi.
Mitme paljandi, näiteks Puusta pae, Savioidu pae ja Valgemäe pae ülaosas on moreen, mis allub kergesti erosioonile. Seetõttu varisevad neilt sagedamini ka puud. See on üks põhjus, miks kaljudel ei tohi ronida.
Emaläte ja Neitsikoobas
Saesaare paisust allavoolu asub Emaläte, mille koopa võlv on mitu korda varisenud, 2013. aasta suvel peaaegu täielikult. Allika vesi on endale siiski uuesti tee teinud, kuid endist võlvi taastada ei saa. Enne varingut tungis jõe pruunikas vesi lättesse ja tekkis huvitav segunemisala: rabadele omaselt pruunikas, kuid puhas jõevesi kohtus kristallselge allikaveega.
Emalätte lähedal on Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas, veidi kaugemal Suur Taevaskoda. Koopad on kaitsealal kaitse all koos jõeoru ja seal elavate kaitsealuste liikidega.
Miks jõgi tõuseb ja langeb
Ahja ülem- ja keskjooksu veetase kõigub tugevalt mitte ainult kevadise suurvee ajal, vaid ka suuremate vihmade järel, sest jõel puudub veetaset stabiliseeriv järv. Tõus võib olla kuni meeter ja pikema vihmaperioodi järel rohkemgi. Tugevate vihmade järel muutub vesi pruunikaks ja läbipaistmatuks, nn piimakohvi karva.
1980. aastate keskel tõusis jõgi pärast mitu nädalat kestnud suviseid vihmu üle meetri ning Suure Taevaskoja kalju vasakpoolsest osast varises jõkke suur tükk. Järele jäi puhas erksatooniline liivakivipind ja lainega kaldale uhutud kalad. Kuivadel suvedel jääb vett vähemaks, kuid allikate tõttu ei kahane jõgi kunagi nireks ja vesi püsib kogu ulatuses puhas ja jahe.
Liivane ja muutlik säng
Jõe säng on kruusane ja liivane. Voolav vesi paigutab ainest pidevalt ümber ja nõgusa kalda äärde settivad peenest liivast leetseljakud, mille asukoht ja suurus muutuvad. Suurvete ajal tekivad lammisetted ning lamm on kerkinud kuni kaks meetrit üle keskmise veepinna. Pärast suurvee alanemist on settimist hästi näha näiteks Suure Taevaskoja kaldamurul, kuhu koguneb liivaviirge.
Kaitse all alates 1957
Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala loodi 1957. aastal ürgoru, lisaorgude, liivakivipaljandite ning haruldaste liikide, näiteks jäälinnu kaitseks. Praegused piirid, pindalaga 11,20 km², kehtivad 2001. aastast. Kaitsealuste taimede seas on austria roidputke, alssosi ja mitu kolda liiki, nagu mets-vareskold, nõmm-vareskold, ungrukold ja karukold.
Ülemjooksu Tilleorg
Jõgi algab Erastvere järvest ja on alguses kuival ajal üsna veevaene. Rohked kaldaallikad ja Valgepera oja parandavad olukorda kiiresti. Ülemjooksul asub Tilleoru maastikukaitseala Tille veskist Möksi veskini. Seal kulgeb jõgi soisel allikarikkal lammil ja moodustab käände ning silmuseid. Tilleorus on 4,5 km matkarada, kaitsealune tamm, kopratamm, ürgmets, mitmeharuline ristimänd ja Merioone allikas, mis voolab välja punasest liivakiviseinast. Allika nimi tuleneb uskumusest, et vee rohkus tuleb ühendusest merega.
Kadunud Saesaare kärestik
Enne paisu oli Saesaare kärestik Eesti lauskmaajõgede seas erandlik: umbes 200 m pikk ja kuni 30 m lai ning vool kuni 3 m sekundis. Kärestikus oli ka väike saar vanade kõrgete kuuskedega. Kärestiku ilme muutus igal suvel, sest vool ja jääminek liigutasid kõike peale suurimate rändrahnude. 1950. aastal alustati hüdroelektrijaama ehitust ja paisjärve alalt raiuti mets maha. 2013. aastal alustati uuringuid, kas rajada kaladele pääs või taastada kärestik; kärestiku taastamisel kaoks aga praegune metsajärv.
Allavoolu Otteni veskist
Valgesoo ehk Otteni veskipaisu ja silla juures maastikukaitseala lõpeb, kuid vee-elustiku kaitse jätkub. Allavoolu on viimane liivakivipaljand, Valli pae. Lõik Otteni veskist Porgandi veskini on kaitse all haruldase taimekoosluse elupaigana ehk Eoste hoiualana. Kokku on jõel olnud 13 vesiveskit, millest enamik enam ei tööta. Porgandist allavoolu org laieneb ning alates Läänistest on jõgi laevatatav.
Nõuanded külastajale
Ürgorgu on kõige lihtsam avastada RMK Taevaskodade raja või Otteni ringi kaudu; ülevaate radadest leiad meie loost matkamine Ahja kandis. Jõe enda kohta loe artiklist Ahja jõgi ja selle ürgorg. Püsi rajal, ära roni paljanditele ega kraabi neisse nimesid ning pea meeles, et pärast vihma on nõlvad libedad ja kaldad varisemisohtlikud.